Rahvavaenlane Rosimannus

Kui üldiselt kirjutatakse kirju erakonnakaaslastele pigem ajakirjanduse jaoks, kuhu need operatiivselt „lekitatakse“, siis viimati Delfis avaldatud Rain Rosimannuse kirjaga ilmselt nii ei ole. Rosimannus ei aja asju ajakirjanduse kaudu. Meedias eelistab võimuleppe peaarhitekt esineda tagasihoidliku vallakirjutajana – või siis nähtamatu lennukina, mille transponderid on välja lülitatud, nagu iseloomustas Rosimannust Äripäeva juhtkiri põhjendades, miks võib Rosimannust pidada läinud aastal Eesti elu enim mõjutanud inimeseks.

Transpondereid pole Rosimannus sisse lülitanud, aga avalikkus on hakanud tema rolli RE poliitika kujundamisel paremini teadvustama. Peale ajakirjanduse, kus viimasel ajal – olete märganud? – pannakse sageli Reformierakonna strateegiliste otsuste kohta käivate uudiste juurde Rosimannuse foto, on sellele kaudselt kaasa aidanud RE partnererakonnad võimuliidus ja võimupiruka jagamiselt kõrvale jäänud ühelt poolt ning RE ametliku joonega rahulolematud oravaparteilased ise teiselt poolt.

Vabaerakonna kogemust vahendas värvikalt erakonna tegevjuht Margus Maidla KesKusis: ta kirjeldas, kuidas „tagasihoidlikku kasvu mehike“ võimuliidu loojatele epistleid luges ja oma seisukohti kaitsnud „ülbitsejaid“ paika pani. Remo Holsmeri saamist rahanduskomisjoni esimeheks kritiseerinud Kaja Kallas jättis targu Rosimannuse nime nimetamata, aga oravad mõistsid kindlasti jutusse nimetamata jäänud nimed sisse lugeda. Kas Rosimannusest on juttu rasketel aegadel musta raha skandaali peategelast Kristen Michalit „pesta“ aidanud Rait Maruste kirjas erakonnakaaslastele, pole teada. Selle kirja sisu oli ilmselt nii piinlik, et lekkimine suudeti ära hoida. Ehk küll eri moel ja ajenditel, kajastavad Kallas ja Maruste mõlemad rahulolematust viisiga, kuidas erakonna sees otsuseid tehakse.

Kütuseaktsiisi tõusu ümber kõvaks läinud lärm nuheldakse küll veel peamiselt peaminister Taavi Rõivase kaela, kes kukkus rahvale odavamaid autosid osta soovitamisega enam-vähem seemnete ja fooliummütsikeste liigasse, aga tegelikult paistab päris selgesti välja, et Rõivas ei kaitse kütuseaktsiisi tõusu õigustades iseenda otsuseid. Oleks see otsus sündinud tema aktiivsel osalusel – ja mis peamine: selle lahenduse õigsusse uskudes –, mõjuksid selgitused veenvamalt.

Praeguse seisuga tundub, et Reformierakonnale oleks mittemidagitegemine kergemini andeks antud kui kallite lubaduste täitmise kinnimaksmine suuresti kütuseaktsiisi tõusuga. Sellele viitab ka Rosimannusele oponeerinud Anne Sulling: „Ma usun, et nende kulukamate lubaduste täitmata jätmisel ei juhtu koalitsiooniga mitte midagi. Vastupidi, rahvas tänab, et mõistus viimasel hetkel ikka koju jõudis, ja reiting tõuseb.“

Rosimannusele oli see mõttekäik arusaamatu. Vastuses Sullingule aimub muide riigimeest. „Et oluline on istuda lihtsalt valitsuses? Vabandust, aga milleks?“ Rosimannus kaitseb sotsiaalmaksulangetust, mis olevat peamine asi, mida see valitsus üldse teeb. Teoreetiliselt on tal täiesti õigus. Ainult et – see üks protsent ei aita ettevõtjat. Ettevõtete bilansi teeb ehk pisut ilusamaks, aga reaalses majandustegevuses ei ole üheprotsendine maksulangetus koos kütuseaktsiisi tõusuga ettevõtjale isegi mitte nullsumma mäng, vaid pigem miinusmärgiga tulemus. Sellega, paistab, Exceli-geeniused ei rehkendanud – nad vaatasid nimelt rehkendust ainult riigi rahakoti, mitte aga ettevõtja oma seisukohalt.

„Mina olen aru saanud, et me teeme asju seepärast, et need on õiged ja vajalikud, mitte selle pärast, et kellelegi meeldida või kiitust nuruda,“ kirjutab Rosimannus. Need on kuldsed sõnad. Kuid õige ja vajalik ei pea mitte ainult õige ja vajalik olema, vaid niimoodi ka paistma ja nii mõistetud olema. Kui peaministrile käib sellise paistvuse loomine üle jõu, siis oleks igati õige ja hea, kui see, kes õige ja vajaliku välja mõtles, seda ka ise avalikkusele rohkem selgitaks kui vaid lekitatud erakonnasiseste kirjade kujul. Taavi Rõivase tankipanemine pole aus.